Oi, tingel-tangel-tungeldus, hõi, hungeldus, hurraa!
Madaam Fox-Trotki trillib, trallib, — iharuse aam!
Poiss pergel-mürgel-mürtsutai, tamm-tiri oll-lal-laa!
Kuid silmin siniallikain käib traagilikum draam!
On millalgi niit reedetum või üle karjara’a
armkulu kõhetu, põld põlat muistse pildi raam?
Oo, kodunurk, paik hubasem, oo, püha kodumaa!
Erni Hiir - futuristliku joone esindaja. Temalt inspireerituna tuli nimi ERNI.
Minu arvamus enne ERNI kursust
Ennustan, et 20ndate kirjandus on armastuslik.
Praegune arvamus (1.märts pärast Erni kursuse läbimist): 1920-ndatel oli mitmeid erinevaid stiile. Olli futuristliku-, realistliku- ja kubistliku stiili esindajaid. Palju kõneldi naistest, jumalast ja kuratlikkusest. Palju kirjutati kriitikat kaaskirjanike kohta. Kohati oli mul, 21. sajandi noorel, raske mõista, mida need kirjanikud mõtlevad, mida nad tahavad edasi anda. Nende stiil ja kasutatud võrdlused olid keerulised. See muutis kursuse minu jaoks üsna raskeks.
Meie kirjandusloomingulik staatus quo - Johannes Vares-Barbarus
Johannes Vares-Barbarus ütleb seda, mida ajalehed avaldavad ei ole enam tõeline kirjandus vaid ajalehtede sisu muutub meelelahutuslikumaks, mida ta taunib. Ajalehed on muutunud sisutuks.Ta kritiseerib kirjanduslikku parlamenti ja on üldiselt mures selle üle, kuhu kirjandus suundub.
Ta ärgitab inimesi mitte minevikus elama vaid mõtlema tulevikule. Ta ei taha, et inimesed paigal tammuksid, vaid oleksid pidevas liikumises ehk arendaksid ennast ja ühiskonda. Ta soovib, et inimesed ei oleks nii traditsioonides kinni, vaid kirjutaksid maailmale.
Lugupeetud Johannes Vares-Barbarus,
Aastal 2011 on lood eesti kultuurielus isegi halvemad. Eesti kirjandus ei arene vaid käib alla.
Enamasti on ajalehtedes väga palju sisutut ja meelelahutuslikku teksti, mis ei hari lugejat, kuid see müüb. Enamasti inimesed, kes annavad välja ajakirju mõtlevad esimesena kasumi teenimisele kui inimese arendamisele.
Raamatukogudes on liiga palju väliskirjandust ja eesti kirjandust loetakse vähem. Kultuuriminister tahab seda olukorda reformida, kuid inimesed on vastu, kuna tunnetakse, et piiratakse nende valikuvõimalusi.
Paberkandjad on välja suremas, kõik on saadaval internetist.
Õpikute tähtsus väheneb ja ilmselt lähitulevikus õpikute kasutamine koolides üldsegi kaob. Õpikute sisu on minu meelest üldiselt hea ja väga kasulik õppimiseks.
Kirjanikust kui ametist ilmselt unistavad vähesed, kuna kirjanikud ei saa sellist tunnustust, nagu nad tegelikult vääriksid. Neil pole toetust ei rahva ega riigi poolt. Sellepärast ongi eestis vähe tõsiseltvõetavaid kirjanikke.
Eesti tõsiseltvõetavaid kultuuritegelasi:
Arvo Pärt, Eri Klas, Priidu Beier, Mihkel Raud, Tõnu Õnnepalu, Aino Pervik, Karl-Martin Sinijärv, Rein Rannap, Andres Siitan, Märt Agu, Veronika Portsmuth, Ita Ever, Jaan Tätte, Andrus Kivirähk, Jaan Kaplinski, Tõnis Mägi, Kristiina Ehin, Neeme Järvi, Mihkel Mutt, Doris Kareva, Signe Kivi,
