August Gailit "Purpurne surm"

Kapten Roode vastandportree:
Ta oli endassetõmbunud isiksusega. Käitus ülbelt. Ta oli üsna kidakeelne, aga samas korraliku kõneviisiga. Ta ülistas jumalat ja talle meeldis kõik jumalaga seonuv. Ta oli ka kuri ning ahne ja romantikat ta ei mõistnud. Ta vihkas naisi, kuid sai sisimas aru, et nad on heatahtlikud ja pidi tunnistama enesele, et ta hoolis neist.

Kapten Roode kirjeldatud naisetüüpide koondnimetus:
1. Muretud naised
2. Kirglikud naised
3. Võltslik elu
4. Maanaised
5. Fantaseerivad naised
6. Temperamentsed naised


On mehi, kes sündinud rahvarohkeist tänavast, kiire eluviisiga inimeste keskele, keda ei huvita teise inimese eluolu. Neid huvitab ainult oma töö ja karjäär. Neil on alati kuhugile kiire. Kiire on neil enamasti sinna, kust saab raha. Kasvab üles uus kiht mehi, kes kasvavad üles sellisteks meesteks, nagu nende isadki - miski pole olulisem kui töö, raha ja oma karjäär.

Pane kirja, mis on tekstis kuratlik ja mis on jumalik?

"Armasta mulda, sest kõrva pannes ta manu, kuuled oma jumala sammumist. Religioon jääb püsima üksnes metsa kohinas, vee vahulises voolamises ning orgude vaikses sügavuses."

"...ta võimuses on sulle anda igavest elu ning õndsust, kuid ka sind saata igavesele hukatusele, kui vaglakest visates ratta alla."

"Sa oled tõrjund jumala välja omast maisest elust ning sepitsed plaane temaga kaubelda pärast surma.Ning ei jätaks sind rahule, et ei tüütaks sind, oled talle loonud hiigla hoovkonna: ja ingleid, ja prohveteid, ja pühamehi, isegi poja oled luuletand talle, - ning kõik ainult selleks, et su jumalal poleks igav ning et ta ei tuleks sind segama ning tülitama sinu sigatsemistel."

"Harva, harva puutud linnas kokku oma Issandaga, sest ta ei armasta tulla linnadesse kus pole inimest, vaid on kari, kus pole hinge, vaid on masinad, kus pole tuult, vaid on bensiini lämmastav ving. Jumala jalad on paljad, seepärast võib lõõmaval asfaldil karelda üksnes saatan oma kapjega. Nii jääb su Issand sulle võõraks, sest ta ei armasta astuda ka kirikuisse, kus elektri jõul röögatab orel kui täissöönd elajas."

"Linnad on ehitand saatan: siin taob ta lokaales joobumusega trummi, siin tantsib ta lõbusalt dshimmit, siin mängib ta üsna õnnelikult börsel, ruletil ja võidusõitel, siin korraldab ta kavaleerina hiilgavaid balle ning karnevaale, siin toimetab ta osavalt karjuvaid ajalehti, siin kirjutab ta metsäänina romaane ning luuletuskogusid, siin väitab ta irvitades südantlõhestavaid ja südantkõditavaid filme pimedas kinos."

"Kui sa saatanat tahad näha, või on sul tema man vähekest asja, mine kihavama tänava kafeesse õhtupoolikul, köhata kolm korda ning litsu sõrm paljutähendavalt suu juure, - ta ilmub kohe naeratades ning mütsi kergitades su kõrvale, sest siin spekuleerib ta tütarlaste, dollarite, veinide, pargitud ning parkimata naha, leskede, mandlite, terpentini, seaharjaste, plaatina, kartulite, jahu, juuste, superfosvaadi, linade, orjade ning igasuguse teise kaubaga. Siin müüb ja ostab ta ning otsustab asjalikult riikide ning rahvaste saatust. Siin kuulutab ta sõda ning kirjutab rahulepinguid alla. Siin külvab ta taude ning teeb suurimaid ülesleideid."

"Poeet ja idioot" F. Tuglas

Ormussoni kirjeldus:
Segaduses isik. Romantiku hingega. Üleolev teiste inimeste suhtes.


Mis on seloomulik kuradile/jumalale.

"On just tähtis, et Kurat pole saand rahvuslikust olevusest rahvusvaheliseks."

"Kuid ühtlasi pole ta omandand ka ühegi rahva juures kindlalt fikseerit kuju. Ta pole kollektiivne, vaid individuaalne nähtus. Tema olemus pole kivinend üheski dogmas, üheski kaanonis. Ükski Augsburgi usutunnistus ei määra täpselt tema piirjooni. Ja ta ei nõuagi üldsunduslikku katekismust. Talle on küllalt ainult meeleolust. Mitte kristlikku usutunnistust, vaid kuratlikku hardust! "

"On oldud lihtsalt tendentsiline, ühekülgne ja ülekohtune, omakasupüüdest ning orjalisest alandusest Jumala ees."

"Ta on armulik ja pikameelne. Ta ei tungi enese isikuga pääle. Ta ootab kannatlikult. Ta ei janune avalikku austust. Kui harva leiab ta tunnustust rahva geeniusena! Kuid ta ei pane seda pahaks. Ta teab, et inimene on nõrk ja unustaja. Ta mõistab just sellepärast nii hästi inimest, et temas endas on nii palju inimlikku. Ta tunneb inimese nõrkusi ja pahesid, kuid ei tee neist suurt numbrit nagu Jumal. Ta koguni toetab ja kaitseb inimest neis nõrkustes. Ta ei hooli õnnelikest, vooruslikest ja häist. Oh, need saavad tematagi läbi. Kuid ta mõistab nii hästi koormatuid ja tagakiusatuid. Sest ka tema on pidand kandma sedasama saatust. Ta pole asetand oma ainsusprobleemi inimesele kunagi teravalt ja kategooriliselt. Ta lepib, et teda kumardetakse tuhandes teisendis, et ta on üldsuse teadvuses alles greeka jumalate seisukorras. Kuid ta ei kannata selle all, ta ei võistle, tal pole sallimatut egoismi nagu kristlikul Jumalal."



Kaks väidet, mida kommenteerin.

"Eesti rahvas tarvitab igapäevases elus kümme korda enam Kuradi kui Jumala nime. Kui me Jumala järele otsustades oleme kristlased, siis oleme kuradite valgusel täiesti satanistid." - Eestlaste suust võib tõesti kuulda rohkem sõna kurat kui jumal. Kuradil tundub olevat suurem roll meie elus, ilma ise seda märkamatagi. Kurat on muutunud igapäevaseks sõnaks ja vahest isegi ei pane tähele kui keegi seda sõna kasutab. Kui aga hakata mõtlema, mis tähendus sellel sõnal on, siis ma arvan, et paljud lõpetaksid selle kasutamise.

"Nagu Jahve sai juutide rahvuslikuks ainujumalaks, nii saab Kurat kord rahvuslikuks eesti jumalaks." - Täiesti võimalik, et võib nii juhtuda. Eestlased on ju väheusklik rahvas ja kerge on uskuda millegisse sellisesse, mida me tunneme ja näeme igapäevaselt. Paljusi sündmusi võib selgitada ja seostada Kuradiga. Jumalat ongi keerulisem inimesel uskuda, kuna paljude jaoks jääb ta ikkagi liiga kaugeks.

Oskar Luts-(1887-1953) vestekirjanik ja prosaist. Oma Palamuse koolipõlve kujutava romaaniga "Kevade" I-II (1912, 1913) sai rahva seas peaaegu üleöö kõige enam loetavaks autoriks.Lutsu lasteraamatutest on tänapäevani populaarne "Nukitsamees" (1920). Omaaegne kriitika heitis autorile ette romaanide lõtva kompositsooni ning orienteerumist vähenõudlikule, laiale lugejaskonnale. O. Luts on olnud kõige enam mängitavaks autoriks eesti teatris, lisaks lühikomöödiatele "Kapsapää" (1912) jt. on korduvalt dramatiseeritud jutustusi ja romaane ("Kevade", "Suvi", "Sügis", "Tagahoovis" jt).

"Tulilill" 
1. mis on veste? humoorikas vestluslik lühipala
2. kes on see "sina", kelle poole mina-tegelane pöördub? poeg
3. mis on minu jaoks humoorikat selles katkendis? huvitav kõnepruuk
4. milline mulje jääb katkendi põhjal Sihvist ja tema perest? kunstnik, vaene, lihtsad ja sõbralikud, ühtne ja armastav

Ado Kalamehe kriitika: "Nii võib siis ka käesoleva teose kohta ütelda kokkuvõttes ainult, et temas sisaldub terve rida väga häid üksikkohti. " Hea- kuigi Luts kirjutas palju kõrvalmärkusi, siis seal oli palju andekaid ja sügavmõttelisi lauseid. Halb- palju küsitavaid kohti.
Andrus Kivirähki kriitika: "Luts kirjutas sama loomulikult nagu lendab lind või jookseb hirvevasikas – justkui iseenesest, vajamata mingit koolitust või õpituba. Ta lihtsalt hakkas pihta ja tegi ära." "Luts pole kahtlemata täiuslik, tema looming on väga ebaühtlane. Aga seegi tõestab, et Luts on loodusnähtus, mitte käsitöö." Teda on raske tõlkida, et mõte säiliks. Tal polnud ühte kindlat stiili, kirjutas kõike. Luts on oma loomulikkuses kõige parem.

Eduard Vilde "Tabamata ime"

Eduard Vilde "Tabamata ime" autorilt: " Möönan meelsasti, et minu draamal on nõrkusi. Kõige pealt: ta on liiga pikk. Alles tugeval, kuid mõistlikul kärpimisel saab tast nüüdisaja närvlik-kärsitule publikule nauditav õhtutäide. Teiseks: ta on konversatsioonitükk; teda on täiel pikkusel parem lugeda kui laval näha."

Marta Sillaots ""Tabamata ime" naistegelased"
Lilli Ellert- temas on tuld, on temperamenti, on omapära, mis vaimu ja ihu alles liikuma panevad. Tugev, julge, vaba naine, kes endast "uhke kindlusega" võib ütelda: "Lilli Ellert ei karda kedagi".
Eva Marland- on tõepoolest vaba igast välisest kitsendusest: ta on küllalt jõukas, küllalt haritud, teda pole keegi ta enesemääramisel takistamas. Ta võib teha, mis tahab; elada, kuis soovib. Tal tohib igasuguseid huvisid olla ja ongi kuuldavasti. Eeva Marland on "valgetverd õitsev neiu, pehmete näojoonte, roosilise jume ning vaate ja olekuga, mis sooja rõõmsat rahu välja hingavad... Tema riideline välimus ilmutab valitud maitset. Nii kuiv–raamatuline, nii vägisi–tehtud, nii otsitud on iga sõna, nii ettekavatsetud ja ammu valmis mõeldud näib olevat ta headus ja targad jutud. Eeva Marlandis puudub elu. Eeva Marlandile on liiga palju antud: see on ta hukatus. Teda on liiga täiuslikuna kujutatud: see on ta õnnetus.
(kumb veenvam ja kummasse marta paremini suhtub)

Richard Roht "Väikelinn"
Kirjelda väikelinna õhustikku:
Linnas on tunda väikelinnalikku suurushullustust. Samas oli seal ka vaenulik õhkkond, kuna inimestel oli seal kitsas maailmapilt ja elanikke ei huvitanud midagi muud peale teiste inimeste eraelu. See oli nende jaoks huvitav ja sellistel teemadel sai pikalt vestelda. Elanike uudishimu oli juba nii kaugele kasvanud, et Veber pidi endalt elu võtma, kuna ta tundis rasket koormat enda seljal.


Missugune võis olla RR romaani lugejamenu? Kas see teos läheks peale ka tänapäeval?
Ma arvan, et lugejamenu oli väga suur, kuna see peegeldabki tegelikult inimeste elu ja samastuda selle teosega on lihtne. Võib-olla osad inimesed ei taha tunnistada, et nad käituvad niimoodi, nagu selles tekstis ja nad ütleksid, et neile ei meeldi see teos, kuid ma usun, et salaja loeksid nad seda ikkagi.
See teos läheks peale ka tänapäeval, kuna olukord on ikka selline, kus inimesi huvitab kaaskodanike tegemised. Olukord on isegi hullemaks muutunud - kuulsaid inimesi jälitatakse ja pildistatakse ning selle pealt teenitakse isegi raha. Inimeste uudishimu kaaselanike tegemiste vastu on väga suur ja see teos just sellest kirjutabki, seega oleks see ka tänapäeval väga menukas.


Kirjuta võrdlus suurlinna ja väikelinna omapärast. Millises linnas tahaksid Sa ise elada? Miks?
Suurlinna ja väikelinna suurim vahe on see, et väikelinnas teavad inimesed üksteist läbi ja lõhki. Suurlinnas ei huvituta nii palju teistest inimestest. Kui suurlinnas peaks teiste elu inimesi huvitama, siis pigem oleksid need naabrib, kelle elu inimesi huvitab.

R. Roht "Kirjandusest ja arvustusest" - too välja näiteid, mis sind intrigeerivad.
"Lubada kirjanikul ainult "tõsiste" ja "raskete" teoste kirjutamist ja keelata tal ära igasugune "kergem" suleliigutus on ka imelik ühekülgsus." - nõustun selle väitega, kuna ei saa piirata inimese loomingut.
Kas väikelinlaste eelarvamused ja väärtushinnangud mõjutasid peategelase saatust?
Jah, sest õhkkond väikelinnas oli vaenulik ning teiste arvamust kuulsid sa igapäevaselt, mis seetõttu oli ka oluline.
Kirjelda enda jaoks ideaalset elukeskkonda.
Ma ei oska kirjeldada ideaalset elukeskkonda, kuna ma arvan, et seda pole olemas.

Konkreetsed näited tekstist:

1)Minul oli huvitav seda manifesti lugeda, sest see oli konkreetne. Ta suunas kindlameelselt ja julmalt autorite stiile muutma, aga vahest tundus see isegi liialt pealesuruv arvamus olevat. See, et ta mainis konkreetseid autoreid ja hakkas nende stiilide üle arutama, jättis kriitilise ja otsekohese mulje.
Näide: "Karjerist strateegia ja militarismi alal R i c h a r d  R o h t - ärge vahtige asjata valgustet akende taga, kust teie midagi ei näe pääle hullude ja nõdrameeliste. Sest kogu maailm ei ole ainult hullude ja narride kari!"
Näide: Kaame Pierrot J o h a n n e s  S e m p e r - sina oled shokolaadikeetjate maestro. Küll joodad seda magusat märga Colombiinidelle cis- ja as-mollides, küll bibigöökide ja keskpäeva soolodes, ega ole otsa sinu magusal suhkrul ja siirupil! Kõik on sinus kerge sport!
Selline otsekohene kriitika on muidugi efektiivne, kuna ta oli tuntud autor ja inimesed võtsid tema arvamust tõsiselt. Võib-olla oli tõesti sellist suunamist kirjanduses vaja, sest muidu oleks kirjandus kiiresti mandunud. Samas selline kriitika tekitas kindlasti pahameelt kirjanikes, kes olid seal mainitud, kuna neid tehti seal ju maha ja kritiseeriti nende suurt tööd. Aga tema eesmärk ei olnud kedagi mustata vaid viia edasi eesti kirjanduslikku elu ja ta ei kartnud ühiskonna arvamust temast.

2)"Maha lüüriline šokolaad" tekitas ka vastuolusid. Oma manifestis rõhub ta, et tuleks tulla välja ulmest ja unenäost ja luua midagi reaalset. Talle ei meeldi müüdid ja fantaasialood. Tema enda teos "Lendavad sead" läheb sellega vastuollu, kuna ta kasutas seal palju fantaasiat. 

Manifesti eelviimane lause: "Kuid maha müüt, uni, sport ja lüüriline shokolaad!" Sellega ta selgelt väljendab, et tuleb välja tulla minevikust ja elada reaalsuses, ning mitte kasutada fantaasiat ja ulmelisi mõtteid.
Samas näide teosest "Lendavad sead": "Kui kisendav vedel raud malmahjude torudes röögib proletaarlaste tahmane mäss uulitsate esheloonis." Siin on näha, et ta kasutab kujundlikkust ja fantaasiat.

Kui toetuda manifestile, siis ma saan aru, et on vaja ka reaalset kirjandust, kuid ulmekirjandust peab ka olema, kuna see aitab inimestel igapäevaelust puhata. Tema manifest oli seega minu jaoks vastuoluline ja ühekülgne, kuigi vahest peab tõesti keegi meelde tuletama, et kogu kirjandus ei muutuks meelelahutuslikuks. Ja üllatav oli lugeda pärast manifesti lugemist "Lendavaid sigu", kuna see oli just sellises stiilis, mida ta ise kritiseeris.

3) Kirjalikult tegin.

9.jaanuar

Vali Kivikase "Jaanipäev"-ast stseen, mis võiks olla sinu poolt lavastatud filmi või näidendi aluseks. Kirjelda stseeni ja tegevuskohta (rekvisiidid, valgus, värvid jne), kirjelda tegelasi, vali rollidesse Eesti näitlejad, kirjelda tegelase tüüpi sinu poolt valitud filmis/näidendis. Miks see valitud stseen on oluline?
Valisin stseeni, kus perenaine oma pereliikmetega hüvasti jätab ja/või neile õpetussõnu jagab. Tegevuskohaks on talu tuba, kus on suur voodi, millel lamab perenaine. Linad on hallikad, tuba on üsna hämar.
Perenaine: seljas on valge maani öösärk, ta toetab seljaga vastu patja, on kergelt istukile tõusnud. Näeb väsinud ja haige välja, räägib vaevaliselt ja teeb tihti pause. Hallikad juuksed, pikas lõdvalt punutud patsis.
Poeg: seljas kenad/uued, kuid mitte liiga väljapaistvad riided. Juuksed on heledad ja sassis. Pikk, seisab enesekindlalt, kuid näol üsna murelik ilme. Kuulab ema juttu pingsalt, imestunult, kuid püüab seda mitte eriti välja näidata.
Leeni, Linda: Leenil seljas helesinine kleit, Lindal valge, mõlemal valged põlvikud ja pastlad. Leenil kaks punupatsi, Lindal üks. Leeni heledate juustega, Linda tumedate. Tütred vaatavad ema hirmul ja kahtlevate nägudega, Leeni hoiab natukene kaugemale.
Peet (peremees): Pikk, aga seisab üsna küürus. Seljas kulunud ja vanad riided. Juuksed hallikad ja kasimata. Näol tuim ilme aga kartlik ilme, püüab oma hirmu varjata. Ei lähe naisele väga lähedale.
Valisin selle stseeni, kuna see oli kõige ilmekam. Tulid hästi välja tegelaste iseloomud ja osaliselt ka nende mõtted, kuigi neid ei olnud kirjeldatud.